Õpiränne Põhja-Makedoonias

Õpiränne Põhja-Makedooniasse

19.- 23. oktoobrini 2021 viibisid kolm Kehtna Kutsehariduskeskuse õpilast (Inge-Liis Mölder, Kermo Lepp ja Andri Mets) ning kaks õpetajat (Mati Männa ja Reelika Laes) Erasmus+ projekti raames õpirändel Põhja-Makedoonias (projekt “Skills for life”). Sama tee oli võtnud ette partnerid Itaaliast, Poolast ja Türgist. Austerlased said ülesannetes kaasa lüüa interneti vahendusel.

Projekti osalisi võttis vastu Kumanovos asuv kutsekool. Esimesel päeval tutvustati oma riiki, maakonda ja kooli. Anti maitsta ka maiustusi kodumaalt. Eestlased loomulikut üllatasid Kalevi toodanguga. Hiljem tehti tutvumis- ja jääsulatamismänge, mis toimisid kenasti, sest erinevate riikide õpilased asusid usinalt suhtlema ja sõprussidemeid looma. Õhtul jalutasime kohalikus linnas, mis eestlase jaoks vast polnud muljetavaldav, sest linn oli natuke räpane ja ilma suurema ajaloota. Põnevaimaks oli purskaev, mis sümboliseerivat kohalikku purjus meest.

Teisel päeval jätkusid õpilastel suhtlusmängud ning peale lõunat sõitsime loodusesse ehk mägede keskel asuvasse St Jovan Osogovski kloostrisse. Klooster on asutatud 12. sajandil, kuid sellest ajast pole säilmeid. Tegemist oli kauni ja rahuliku kohaga, kus osteti nunnade toodangut ja silitati kümneid erinevaid kasse. Neid oli seal palju. Üldse oli Põhja-Makedoonias palju näha kodutuid koeri ja kasse.

Järgmine päev oli pealinna Skopje külastamine. Enne sõitsime Matka kanjoni, kus tegime paadisõidu Treska jõel. Ilm oli vee peal kihutamiseks tiba vilu, aga kindlasti türklasel ja itaallastel oli olukord külmem kui eestlastel. Seal nägime üllatuseks ühte Eesti perekonda, kes oli kanjonisse jalutama tulnud. Seega ikka eestlane igas sadamas, mitte ainult Lõunamerel.

Skopje kesklinnas oli väga palju erinevaid skulptuure. Suurimad ja võimasamad kujutasid nende “oma” kangelast  – Aleksander Suurt. Käisime ka muuseumis, mis näitas ilmekalt mekedoonlaste vaevarikast ja kannatavat ajalugu. Eestlasena sai mitmes kohas paralleele tõmmata, samas mitte unustada, et kannatused ei ole võrreldavad. Ekskursioonil möödusime Ema Teresa sünnikodust ja jõudsime vana raudteejaama juurde, kus räägiti meile lugu 1963. aastal Skopjet tabanud maavärinast (selle tulemusel hävis 80%) linnast.

Viimane päev oli kokkuvõtete tegemiseks. Õpilased tegid suhtlemisharjutusi, lõbusaid mänge ja lõpuks saadi tunnistused osalemise eest. Väljasõit viis meid Zebrnjaki monumendi juurde, mis püstitati 1937 aastal, et mälestada hukkunuid 1912. aasta 23.-24. oktoober aset leidnud Kumanova lahingus. Meie seal käik sattus n-ö õigele kuupäevale, seetõttu oli koha peal ka hulk lilli ja pärgasid. Monument ei ole terviklik, sest 1942. aastal Bulgaaria armee lasi selle öhku ja edasi on otsustatud see säilitada just sellisena, et edasi anda just õiget meeleolu.

Viimast korda oma uute tuttavatega sõime Etno Selo “Timcevski” kompleksis. Peale Makedoonia traditsioonilise toidu pakuti ka kohalikku elavat muusikat. Õues sai näha ja paitada erinevaid loomi ja linde ning päeva lõpetas projektiteemaline tort, mis polnud mitte ainult ilus, vaid ka maitsev.

Kokkuvõttes oli väärtuslik ja õpetlik reis. Õpilased täitsid projektis püstitatud eesmärke ka klassiruumi väliselt, silmaring laienes tuntavalt ja kogutud emotsioonid ja mälestused kindlasti aitavad koroonaajal ja pimedal sügisel rõõmsamalt edasi sammuda.

Kirjutajat üllatas enim, et Põhja-Makedoonias pole postkaste, ei inimestel kodudes lehtede jaoks ega ka tänaval kaartide saatmiseks. Kiri Eestisse tuli viia välimuselt nõukogudeaegsesse postkontorisse, kus sellele tempel peale löödi. Õnneks jõudis kiri ka sellise süsteemiga kohale.

 

Etno Selo loomad ja õpetaja Reelika (vasakul.. :D)

Zebrnjaki monument

Aleksander Skopjes

Matka kanjon

Klooster mägedes

Kohalik kumanovo joodik